25/05/2026
27. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus tõlgendanud VÕS § 6 lg-t 2 liiga kitsalt. Juhtumid, mil aegumise saab jätta VÕS § 6 lg-le 2 tuginedes kohaldamata, ei piirdu üksnes nendega, mil aegumisele tuginev isik on oma õigusi kuritarvitanud või aktiivselt takistanud hagi esitamist aegumistähtaja kestel. Kuigi Riigikohus on pidanud selliseid olukordi tüüpiliseks aluseks aegumise arvestamata jätmisel (vt nt RKTK 11.06.2025, 2-22-6487/73, p 13; 03.05.2016, 3-2-1-20-16, p 33; 10.03.2014, 3-2-1-199-13, p 13), võib hea usu põhimõttest tuleneda vajadus jätta aegumine kohaldamata ka muudel juhtudel. Hea usu põhimõte välistab tuginemise nõude aegumisele kõikidel juhtudel, mil see oleks juhtumi asjaolusid arvestades õigluse põhimõttest tulenevalt ilmselgelt vastuvõetamatu. Seetõttu on kohtul õigus hinnata, kas kannatanu õigus esitada aegunud nõue kaalub erandlikel asjaoludel üles süüdistatava õiguse tugineda aegumisele. Praeguses asjas ongi see nii.
32. Kolleegium hindab veatuks ka maakohtu otsustuse hüvitada kannatanule mittevaraline kahju tema küsitud summas 50 000 eurot. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määrab kohus VÕS § 127 lg 6, § 134 lg 5, KrMS § 381 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooniotsusega (RKKK 11.11.2021, 1-20-3535/66, p 18; RKTK 23.03.2023, 2-21-5449/19, p 15). Maakohus ei ole teinud ühtegi kaalutlusviga, mis võiks anda aluse hüvitist vähendada. Kohus ei ole eksinud mittevaralise kahju hüvitise suuruse seisukohalt oluliste faktide tuvastamisel ega hälbinud kohtupraktikast (RKKK 22.04.2024, 1-22-5835/33, p-d 29-35 koos viidetega). Praeguse juhtumi asjaolusid arvestades ei ole 50 000‑eurone hüvitis VÕS § 134 lg 2 tähenduses ebamõistlikult suur rahasumma.
Riigikohus on Eesti Vabariigi kõrgeim kohus.Põhiseaduse kohaselt on Riigikohus kassatsioonikohus japõhiseaduslikkuse järelevalve kohus. Riigikohtu pädevuson sätestatud kohtute seaduses.