Advokaadibüroo Viktor Turkin

03/06/2024

Advokaadibüroo Viktor Turkin esindas oma klienti tulemuslikult Riigikohtus Seekord oli teemaks sundtäitmise lubamatuks tunnistamine teatud liiki elatiseasjades, mis sattusid perioodile, kui perekonnaseaduses toimusid olulised muudatused lapsele mõeldud elatise arvutusmetoodika osas (jõustusid 01.01.2022). Kuigi minu kliendi arvates tegi maakohus asjas õige otsuse, siis vastaspoole apellatsioonkaebuse alusel tühistati see järgmises kohtuastmes ning ringkonnakohtu poolt tehtud uue otsusega tunnistati sundtäitmine siiski lubatavaks. Riigikohus - kuhu meie seejärel pöördusime - omakorda tühistas ringkonnakohtu otsuse ning jättis jõusse maakohtu oma.

Riigikohus märkis alljärgnevat:

"PKS § 217-2 lg-t 1 tuleks tõlgendada selliselt, et juhul, kui kohus on enne selle sätte kehtima hakkamist mõistnud elatise välja protsendina PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäärast, saab lähtuda PKS § 217-2 lg-s 1 sätestatust, olenemata konkreetse protsendi suurusest. Selliselt PKS § 217-2 lg-t tõlgendades ei satu elatisevõlgnikud, kellelt on elatis mõistetud välja muu kui 100% või 50% ulatuses PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummäärast, ebavõrdsesse olukorda võrreldes elatisevõlgnikega, kellelt on elatis välja mõistetud mõne muu protsendina PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummäärast. Seadusandja mõtteks ei saanud PKS § 217-2 lg 1 kehtestamisel olla elatisevõlgnevuste jätkuv suurenemine seoses Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära tõusuga". (p 11)

Riigikohus on Eesti Vabariigi kõrgeim kohus.Põhiseaduse kohaselt on Riigikohus kassatsioonikohus japõhiseaduslikkuse järelevalve kohus. Riigikohtu pädevuson sätestatud kohtute seaduses.

30/04/2024

Üks huvitavamaid kohtukaasusi minu senisest praktikast Riigikohtus sai täna lõpplahenduse. Minu poole pöördus täisealine laps, kes õpib USA tasulises ülikoolis ning kes taotles perest lahus elanud isalt õpingute põhjendusel elatist summas 1500 eurot kuus (ilmselt suurim elatisemäär, mida seni on Eesti kohtutes nõutud). Maakohus rahuldas esitatud hagi eelmärgitud summas, ringkonnakohus aga tühistas nimetatud otsuse, leides, et vanemal puudub kohustus tasuda täisealise lapse välisülikooli õppemaksu ning eluasemekulusid, seda eriti olukorras, kus sama eriala on võimalik õppida ka tunduvalt väiksemate kuludega Tartu Ülikoolis.

Riigikohus leidis oma tänases otsuses, et vanem peab ülal pidama ka oma täisealist välisülikoolis õppivat last (seda kuni 21. eluaastani), juhul, kui vanema varaline seisund seda võimaldab.

Selle lahendi üle võib küll vaielda või targutada, aga kõrgeima kohtu seisukoht on selline ning sellega tuleb tulevikus arvestada.

Otsuse tervikteksti ja põhjendusi võite lugeda Riigikohtu kodulehelt tänaste uudiste rubriigist.

Riigikohus on Eesti Vabariigi kõrgeim kohus.Põhiseaduse kohaselt on Riigikohus kassatsioonikohus japõhiseaduslikkuse järelevalve kohus. Riigikohtu pädevuson sätestatud kohtute seaduses.

14/08/2023

Loen tänaseid uudiseid, kus üheks keskseks teemaks on Tartu Ülikooli professori Raul Eametsa VALLANDAMINE. Huvitav, kas too ajast ja arust õigustermin ka mõnda Eametsaga seotud ametlikku dokumenti jõuab?

Kunagi, nii umbes sajandivahetuse paiku, toimus Eesti kohtutes huvitav töövaidlus. Töötaja vaidlustas tööandja käskkirja, mille kohaselt oli ta "töölt vallandatud". Purupurjus töötaja oli ettevõtte klientide nähes tööruumides maganud. Töötaja vaidlustas käskkirja põhjusel, et sellist töölepingu lõpetamise alust nagu "vallandamine" seadus ei sätesta, st. töölepingu lõpetamine on toimunud olematul alusel ja seetõttu seadusevastane ning õigustühine.

Töövaidluskomisjon ning esimese astme kohus andsidki töötajale õiguse, mõistsid talle välja kopsaka hüvitise ning ennistasid ta tööle tagasi.

Ringkonnakohus aga (kuhu tööandja asja edasi kaebas) leidis, et seaduse terminoloogia täpselt järgimata jätmine tööandja poolt polevat siiski nii suur vorminõuete rikkumine ja et igaüks peaks teadma, mida tegusõna "vallandamine" tegelikkuses tähendab; tühistas eelmised otsused ja luges tolle "vallandamise" õiguspäraseks.

Tegelikult oli õigustermin "vallandamine", samuti nagu tänaseni kõnekeeles sagedalt esinev "tööluus", ENSV aegse Töökoodeksi termin, mis kadus kehtivatest seadustest juba 1992 aastal.
Muide, internetis leiduv Eesti Sünonüümisõnastik annab "vallandamise" sünonüümideks muuhulgas ka: "ust näitama", "kinga andma", "jalaga p***e andma", "sulge p***e pistma" ja muid värvikaid väljendeid. Ei tea, kuidas kohus oleks asja suhtunud, kui tööandja oleks "vallandamise" asemel midagi neist oma käskkirjas kasutanud?

02/07/2023

Õigusajaloo huvilistele ühest 2020 kevadel aset leidnud kohtuloost:

Kas mäletate kuidas "Verekivi" filmis sõimas parun von Üxküll Tallinna Raadi seakarjaks? Ja kuigi foogt tegi talle märkuse ("Siin istub Tallinna Raad, mitte seakari"), siis Üxküllile see ei mõjunud, kuna ta teatas veel järgnevalt: "Teie sead tungisid mulle päise päeva ajal kallale, kui ma Tallinnas olin".

Tänapäevaseid kriminaalseadusi ja -termineid kasutades võib öelda, et raad, kes Üxkülli pea maharaiumise läbi surma mõistis, luges kergema karistuse (raehärrade sõimamise eest) kaetuks raskema karistusega (vaba linnakodaniku tapmise eest) ning lõplikuks karistuseks jäi seega surmanuhtlus.

Aga juuresolev lehelugu on päris õpetlik. Kohtualune ise olla kohtus väitnud, et "see et mendid on ahvid, on üldteada olev rahvusfakt". Kohus omakorda tõdes aga, et "samuti on üldteada, et paljud inimesed suhtuvad politsei tegevusse äärmiselt negatiivselt ja kritiseerivalt, kuid kohtu arvates pole seadusandja tahe olnud selline, et igaüht, kes väljendab oma negatiivset suhtumist politseisse, peaks hakkama karistama,"

Harju maakohus otsustas, et kuigi 33aastane Alvar Reinok sõimas politseinikke ahvideks, ei ole see ometi solvang konkreetse politseiametniku suhtes.

23/06/2023

Lugesin kokkuvõtteid abieluvõrdsuse / homoabielu seadustamise arutelude osas ning mulle tundus kummalisena üks Riigikogus ja mujal materjalides mitmel korral kõlanud seisukoht: nimelt olevat ENSV-s - kuni Eesti Vabariigi kehtiva põhiseaduse väljatöötamiseni - olnud homoseksuaalsus (sic!) kriminaalkorras karistatav.

Tegelikult need lood päris nii siiski ei olnud. Karistatav (KrK § 118) oli vaid üks, oma koosseisulistelt tunnustelt äärmiselt konkretiseeritud, meestevahelise homosuhte vorme, mis tollases kriminaalseadusandluses kandis nimetust "Pederastia". Kõik muud (romantilised vms.) meestevahelised homosuhted ei moodustanud eelviidatud paragrahvi kohast süüteokoosseisu. Täielikult kriminaliseerimata olid naistevahelised homosuhted (lesbisuhted), seda ükskõik millises vormis.

Eelmärgitud KrK § 118 võeti kasutusele mitte niivõrd "vabas" ühiskonnas toimuvate tegude ajendil, vaid esmajoones selleks, et mingilgi viisil ohjeldada tolleaegsetes laagritüüpi vanglates vohanud seksuaalseid kuritarvitusi. Sellisel "vanglaseksil" polnud midagi ühist homoseksuaalsusega, vaid seda kasutati hoopis muudel eesmärkidel, veneaegse vargakoodeksi ("panjaatijate") vms. põhimõtete kohaselt või nende väliselt. Tegelikkuses olid homoseksuaalsed (tuntud) isikud ka sovjetiaegses ühiskonnas suhteliselt hästi teada ning - kui mõned üksikjuhtumid välja arvata - ülemääraselt neid ei diskrimineeritud. Nende hulgas oli arvukalt neid, keda premeeriti nii "teeneliste" (kunstnike, kultuuritegelaste jms.) nimetuste, välisreiside kui muude autasudega.

Tolle küsimuse uurijad on kohtuarhiivide põhjal tuvastanud, et kokku olid ENSV aegsed kohtuvõimud kohaldanud KrK § 118 sätteid kokku umbes 200 juhul, st. keskmiselt 5 süüdistust aastas. Rõhuvas enamuses on tegu olnud sündmustega kinnipidamiskohtades ning süüdimõistetuteks on olnud valdavalt mitte-eestlastest kinnipeetavad. Kuna sageli oli tegu grupiviisilise homovägivallaga, siis võis vabalt juhtuda, et ühesainsa kohtu ette jõudnud KrK § 118 lg 2 kohaldamisjuhuga oli kaetud terve aasta statistiline süüdimõistetute arv kõnesoleva paragrahvi osas. Seda, et vabatahtliku homovahekorra eest oleks kedagi kriminaalkorras süüdimõistetud, juhtus ENSV ajal tegutsenud juristide sõnul haruharva. Nii et käsitleda kõiki KrK § 118 alusel toimunud süüdimõistmisi homode vaenamisena, on ilmselgelt ebaõige ning eksitav.

KrK § 118 lg 2 (pederastia vägivalla vms. kvalifitseeriva asjaolu abil) kehtestamine oli kausaalses seoses tollesegse kriminaalkoodeksi §-ga 115 (vägistamine). Nimelt sai tollal kehtinud seaduse kohaselt vägistamises kannatanuks olla üksnes naissoost isik. Sellest tulenevalt tekkiski tarvidus KrK § 118 lg 2 kehtivuse järele. Mitmed kinnitavad, et nn. "homosid vaenav" kriminaalkoodeksi paragrahv olevat olnud jõus kuni 2002 aastani, mil kehtestati Karistusseadustik. Tegelikkkuses dekriminaliseeriti vabatahtlikkusel põhinev homovahekord juba 1989 aastal, küll aga jäeti eelkirjeldatud põhjusel kriminaalkoodeksisse kehtima KrK § 118 teine lõige ehk vägivaldne homovahekord. 2002 aastast, mil vägistamise süüteokoosseis muudeti karistusseadustiku jõustumisel nn. sooneutraalseks, kadus ka vajadus eraldi paragrahvi järele kriminaliseerimaks meestevahelisi vägistamisi.

04/05/2023

Kummalisi seisukohti leiab sealt perekonnaseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirjast. Nii saame sealt üllatuslikult teada, et "Kehtivas õiguses on abielu sõlmimise materiaalne eeldus heteroseksuaalsus (PKS § 1 lg 1)." Tegemist on täieliku valeväitega, kuna perekonnaseaduses ei räägita üheski paragrahvis kellegi seksuaalsusest. Abielu sõlmimise materiaalõiguslikuks eelduseks on kehtivas seaduses üksnes see, et üks abielluja peab olema bioloogiliselt (või vähemalt rahvastikuregistri kande järgi) naine ja teine mees. Kas nad on oma seksuaalselt suundumuselt heterod või homod või hoopis biseksuaalsed, ei oma abieluakti vormistamisel (perekonnaseisu muutmisel) vähimatki õiguslikku tähtsust ning selle vastu ei tunne ametivõim ka mingit huvi. Aga eelnõu seletuskirjas väidetakse tõsimeeli, et abiellumise eelduseks on heteroseksuaalsus (sic!).

09/03/2023

Tarbijahinnaindeksi märkimisväärne kasv ning teatud ulatuses ka keskmise palga tõus viimasel aastal ei jäta puutumata mh. ka lapsele mõeldud minimaalelatise olulist tõusu.

Igakuise elatise arvutamise aluseks on baassumma, mida indekseeritakse iga aasta 1. aprillil Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelneva aasta tarbijahinnaindeksi muutusega.

Perekonnaseaduse §-st 101 tulenevalt muutub igal aastal 1. aprillil igakuise elatise suurus, milleks on 2023.aastal 300,33 eurot.
2022.aastast pärit baassumma 209,20 eurot indekseeritakse tarbijahinnaindeksi muutusega (+19,4 %) ning uueks baassummaks on 249,78 eurot. Sellele lisatakse 3 % eelmise kalendriaasta keskmisest brutokuupalgast (3% x 1685=50,55), mis annabki kokku 300,33 eurot.

Seega ületab muudetud seaduse alusel määratav elatis esmakordselt seadusemuudatuse eelse (ja Riigikohtu poolt ülemäära kõrgeks ja koormavaks loetud) minimaalelatise, milleks oli 292 eurot ühe lapse kohta kuus.

Siiski on nimetatud summast võimalik maha arvestada riiklik lapsetoetus ning pool lasterikka pere toetusest, mis on jagatud võrdselt kõigi toetust saava pere laste vahel. Varasema seaduse ja kohtupraktika kohaselt oli riiklike lapsetoetuste arvestamine elatise suuruse määramisel kohtu õigus, mitte kohustus (nt. juhul, kui elatisekohuslasel oli ülemääraselt kehv varaline seisund). Nii et kokkuvõttes võib tulla tavapäraseks elatisesummaks ühe lapse kohta 260 (300 miinus 40) eurot kuus.

01/03/2021

Advokaadibüroo Viktor Turkin osutab õigusabi ka praegusel koroonapiirangute ajajärgul.
www.turkin.ee

18/09/2020

Perekonnaseaduse kommentaarid X-law kasutajale.

ExtendLaw on spetsialiseerunud õigustehnoloogia valdkonnale, pakkudes veebi- ja mobiilirakendust xLaw ning otsingusüsteemi Legal.ee

15/01/2020

Eile jõustus Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi otsus millega mõisteti Eesti Vabariigilt välja 5000 euro suurune mittevaralise kahju hüvitis ühele lapsest lahuselavale isale, kes polnud saanud - kuigi ta oli ära kasutanud kõik seadusest tulenevad võimalused - kaks aastat lapse ema sihipärase tegevuse tulemusel oma eelkooliealise lapsega kohtuda (suhelda). Mina olin selles asjas lapse isa esindaja. Ilmselt on lähitulevikus selliseid nõudeid kohtutele oodata veelgi. Kohtuotsuse endaga saab tutvuda siin:

07/01/2020

Tänase "Postimehe" Sõbranna osas on hea lugu kuulsast kohtuprotsessist sõjaeelses Eesti Vabariigis. Mõned katkendid:

"Tänapäeval on kihlvedu üks aumeeste mäng. Kuid Eesti Vabariigi algusaastatel, kui kehtis veel Balti eraseadus, võis kergemeelselt sõlmitud kihlveo pärast sattuda ka kohtupinki. Rahvakeeles «käelöömine» loeti siis võrdseks iga teise lepinguga ja kaotaja pool pidi täitma kihlveo tingimused, kui need ei olnud just seaduse või kõlbluse vastased"
[…].
"Tolle aja kahtlemata kõige kõmulisem kihlvedu sõlmiti Pärnumaal naela kulla peale 7. jaanuaril 1927. aastal. Sellest räägiti kaua ja kirjutati kõigis ajalehtedes, sest kohtuprotsess vältas ligi pool tosinat aastat ning oli pealegi üsna pikantne. Üks mees pruukis liigselt suud naiste vooruslikkuse teemal ja kange naine Salme Sauga tegi talle selgeks, mis maksab naise süütus – nael kulda. Koos protsentide ja kohtukuludega tolleaegses rahas üle tuhande krooni [tavatöölise aastapalk].

7. jaanuaril 1927. aastal oli Saarde majandusühisuse tolleaegne ärijuht Eduard Rossmann sõitnud harukauplustesse inventuuri tegema. Autos viibis ka Salme Sauga, kes varem oli töötanud ühistu kaupluse riideosakonnas ja tuli seekord kaasa ajutise tööjõuna nagu mitmed teisedki. Seltskonnas oli ka Hans Tomson, ühisuse ärijuht ja juhatuse liige. Jutt oli veerenud sellele, kuidas nende ühel meesmüüjal ei olevat põrmugi edu kassapreili juures. Nii nagu omavahel tuttavate puhul ikka vahel juhtub, läks lõpuks lõõpimiseks. Salme öelnud, et juhul, kui kõne all olev noormees kassapreili võrgutada suudab, annetab ta temale naelase kuldauraha.

Mehed, eesotsas Tomsoniga, olid muidugi kaitsnud tugevama soo esindajaid ja püüdnud naisi võimalikult halvas valguses näidata. Sõnelus läks ägedaks ja kahjuks ka liiga isiklikuks. Tomson tähendanud, et ega neiu Salmegi puutumata pole, eks ta ole «ka kõik tükid maailmas ära teinud». Ta mõtles seda ilmselt täie tõsidusega, sest Salme Saugal jooksis sellel ajal juba 36. eluaasta.

Aga ootamatult läks vastaspool põlema ja tuld täis ning oli valmis kihla vedama naela kulla peale, et tema on veel täitsa puutumata. Kihlveo peatunnistaja Rossmann lõi ka käed lahti.
Kolm päeva pärast kihlveo sõlmimist läks Salme Pärnusse maakonnaarsti dr Uustalu juurde ja võttis temalt tunnistuse, et on "virgo intacta" ehk puutumatu neitsi. Selle tõi ta Hans Tomsonile näha ja nõudis kihlveovõidu väljamaksmist. Tomson kohkus, hakkas keerutama ja viimaks üritas kõike naljaks keerata.

Aga Salme niisama lihtsalt alla ka ei andnud ja järgnes p**k kohtusaaga.
Salme andis asja Mõisaküla jaoskonna rahukohtuniku lahendada. Seal arutati asja osaliselt kinniste uste taga ja rahukohtunik mõistis neiule summa pikemata välja. Hans Tomson kaebas edasi, põhjendades tõrkumist sellega, nagu oleks kihlvedu tehtud naljana, mida näitavat juba summa suurus, sest temal kui 140-kroonise palgaga mehel poleks seda võimalik tasuda. Rahukogu [praeguses tähenduses ringkonnakohus] aga jäi teisele arvamisele ja rahuldas Salme Sauga nõudmise 960 krooni suuruses summas, millele lisati kuueprotsendiline intress.

Hans Tomson osutus ootamatult kangekaelseks. Ta kaebas selle peale Riigikohtusse, kus Viljandi-Pärnu rahukogu otsus tühistati. Asi anti arutada Tartu-Võru rahukogule. Riigikohus leidis nimelt, et alamastme kohus oleks pidanud Salme Sauga süütuse küsimuses erapooletu komisjonilise ekspertiisi määrama.

Tartu-Võru rahukogu määras ekspertideks professor Miländeri, dr Bernakoffi ja dr Ida Väärsi, kes Tartu Ülikooli naistekliinikus läbivaatuse ka toime panid. Vaatamata sellele, et vahepeal oli juba mitu aastat mööda veerenud, jõudsid kõik kolm eksperti samale arvamusele kui Pärnu maa-arst varemgi. Rahukogu otsustas kinnitada rahukohtuniku otsuse, millega oli rahuldatud Salme Sauga nõudmine. Juba tolleks ajaks oli sündmus Eestis nii kurioosne, et 1931. aasta kohtuotsusest kirjutati mitmes ajalehes.

Hans Tomson ei jäänud jällegi rahule ja kaebas uuesti Riigikohtusse. Nüüd oli ta seadusega juba päris hästi end kurssi viinud ja apelleeris sellele, et Salme Sauga olevat olnud teadlik «kihlveo aine kohta». Seadus nimelt sätestas, et kihlveo juures oli oluliseks nõudeks, et mõlemal poolel peab olema teadmata kihlveo sõlmimisel asjaolu, mille kohta kihlvedu sõlmitakse.

Protsesside kestel kerkis üles ka küsimus, kas mõlemad pooled sõlmisid kihlveo, mis oli neile jõukohane. Seadus ei tunnistanud sellist kihlvedu kehtivaks, kus üks või mõlemad pooled oleksid tasuga võrreldes niivõrd vaesed, et ei suudaks seda maksta. Hans Tomson proovis seletada, et ta nii vaene mees olla, et ei suuda naela kulda välja maksa. Selgus, et kinnisvara tema nimel ei olnud ja rahalist seisukorda oli päris raske välja selgitada. Salme tuli siis ise kohtule appi. Sama aleviku inimesena teadis ta väga hästi, kus seisab «vaesel» Tomsonil raha üle nelja tuhande krooni, kahjuks ei tea me, kuhu see raha siiski peidetud oli. Salme aga juhtis oma advokaadi tähelepanu sellele ja kohtus ei suutnud Tomson enam oma varandust salata.

Omakorda pidi ka Salme Sauga tõestama, et kaotuse korral temagi võinuks naela kulda osta ja vastasele anda. Kõneldi, et siin oli teda aidanud oma suguvõsa, jättes tema seaduse ees ainsaks isa varanduse pärijaks. Seda oli igatahes rohkem kui maksis nael kulda.

Riigikohus otsustas jätta Hans Tomsoni kaebuse tagajärjeta. 1934. aastal jõustus seega otsus, millega mehelt mõisteti välja summa koos kohtukuludega, mis loo lõpetuseks ulatus 1260 kroonini. Salme Sauga alaliseks volinikuks oli advokaat Toodo Viljandist, väga võimalik, et keegi õemehe Jaan Toodo sugulastest. Tomson aga võttis endale kaitsjaid sealt linnast, kus parasjagu istung toimus. Nii tuli neljal-viiel erineval advokaadil oma vastasega sõnalahingut pidada. Tunnistajaid osales paarikümne ringis.

Lugu süütusest, mis sai kohtulikult tõestatud, ja selle kõrgest hinnast levis üle maa laiali. Neiu võidust oma vastase üle kirjutasid ka mõned välismaa ajalehed, kui riigikohus oktoobrikuu lõpus ütles oma otsustava sõna ja pani punkti pikale protsesside ahelale, mille oli välja kutsunud mõlema asjaosalise suur püüd õigust saada".
-----------
Mis kohtuprotsessil veel juhtus, lugege juba "Postimehest" Igatahes suri peategelane Salme 1988 aastal 97 aasta vanuses ning mehele ta ei saanudki.