07/05/2026
Eilne Pealtnägija tõstatas ühe olulise teema: enamikel juhtudel ei hüvitata kohtus võidu saanutele kõik õigusabikulusid. Menetluskulude kandmise risk mõjutab aga otseselt seda, kas inimesed julgevad oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda.
Jagame Eesti Advokatuuri poolt Pealtnägijale saadetud seisukohta, mida paraku saates ei käsitletud. Eesti Advokatuur on seisukohal, et menetluskulude väljamõistmise regulatsioon või vähemalt selle kohaldamise praktika vajab muutmist. Praegune kohtute praktika näib sageli lähtuvat eeldusest, et väljamõistetavaid menetluskulusid tuleb igal juhul mingis ulatuses vähendada. Kohus hindab kulude vajalikkust tagantjärele, siis kui õiguslik lahendus on juba teada; kohtul ei ole võimalik teada seda, kui palju tööd läheb mõne kaasuse ettevalmistuseks, sest ta ei ole kliendisuhtes osaline.
Arvestades õigusabikulude suurust, on sellise praktika tõttu kõige keerulisem füüsilistel isikutel, kelle võimalused on juriidilistest isikutest üldiselt oluliselt piiratumad. Ning eriti terav on see olukordades, kus vastaspooleks on avalik võim või tugev institutsioon ning ilma professionaalse õigusabita ei ole võimalk vaidlust pidada. Reegel peaks olema, et kaotaja hüvitab kõik põhjendatud ja vajalikud menetluskulud. Kulude vähendamine peaks olema erand, mida tuleks rakendada üksnes juhul, kui on selge põhjus, et kulud ei olnud vajalikud või põhjendatud.
Tänases saates rääkisime, kuidas tänu mitmele kõrge profiiliga kohtuasjale on viimasel ajal palju juttu, kuidas kohtumenetlus – isegi kui sa lõpuks võidad – võib olla omaette karistus, eriti rahaliselt. Tihti selgub alles kohtumenetlus lõpus, et advokaadi esitatud arved ei vasta tehtud töötundidele ja kohtunik nõustub advokaaditasud hüvitama üksnes osaliselt. Pöördusime küsimustega ka advokatuuri poole. Siinkohal avaldame advokatuuri kantsleri Leen Eenpalu vastused meie küsimustele:
"Eesti Advokatuur ei tea ega saa kommenteerida konkreetsete kohtuasjade asjaolusid ega hinnata tagantjärele, kas ühes või teises asjas tehtud menetluskulude otsus oli õige. Küll aga on teie tõstatatud küsimus põhimõtteliselt oluline, sest menetluskulude kandmise risk mõjutab otseselt seda, kas inimene julgeb oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda.
Kehtiva korra järgi ei hüvitata kohtus võitnud poolele automaatselt kõiki tema kantud õigusabikulusid. Kohus hindab, kas kulud olid asja keerukust, töömahtu, menetluse kestust ja vaidluse sisu arvestades vajalikud ja põhjendatud. See on ühest küljest arusaadav, sest kohtumenetlus ei tohi muutuda kaotanud poole karistamise vahendiks ning vastaspoolele ei saa panna piiramatut riski ega kohustust hüvitada mistahes suuruses õigusabikulusid. Teisest küljest viib see aga olukorrani, kus pärast üldjuhul p**ka menetlust vaieldakse pikalt ka kulude suuruse üle ning tihti näib, et kulude hindamisele kulutatakse ebamõistlikult palju nii kohtu kui menetlusosaliste ressurssi. Selle tulemusel on kulude hüvitamise praktika väga ebaühtlane ja sageli ei ole võimalik prognoosida, millises ulatuses võib eduka tulemuse korral kulude hüvitamist oodata.
Praktikas on pigem harvad need juhtumid, kus isegi siis, kui menetlus on poole jaoks edukas, mõistetakse välja kõik kantud kulud. Nii võib näiteks juhtuda, et üks isik kaebab teise kohtusse, vaidlus kestab mitu aastat, leitakse, et hagi oli alusetu ja jääb rahuldamata, kuid isik, kelle vastu hagi esitati ja kes pidi end seetõttu kaitsma, ei saa kõiki oma kaitseks kantud kulusid hüvitatud. Kahjuks tuleb kehtiva praktika järgi sellega arvestada ja advokaadid hoiatavad kliente sageli juba ette sellise olukorra tekkimise võimalikkuse eest. Arvestades õigusabikulude suurust, on kõige keerulisem ilmselt füüsilistel isikutel, kelle võimalused võivad olla juriidilistest isikutest piiratumad. Eriti terav on see olukordades, kus vastaspooleks on avalik võim või tugev institutsioon ning isikul ei ole tegelikku võimalust pidada vaidlust ilma professionaalse õigusabita.
Advokaaditeenuse hinda kujundavad turg ja advokaatide vaheline tihe konkurents, mistõttu arvete põhjendamatu paisutamine ei ole enamasti võimalik. Üksikjuhtudel võib esineda ka põhjendamatuid või ebapiisavalt dokumenteeritud kulunõudeid. Sellisteks juhtudeks on kohtule ette nähtud võimalus neid vähendada. Kuid süsteemne pinge ei tulene üksnes sellest, vaid järgnevast:
Sageli on vaidlus kliendi ja advokaadi jaoks alguses märksa ebakindlam ja töömahukam, kui see hiljem kohtulahendist paistab. Advokaat peab töö tegema ette: analüüsima tõendeid, hindama riske, koostama strateegia, suhtlema kliendiga, reageerima vastaspoole seisukohtadele ja valmistuma ka argumentideks, mida kohus ei pruugi lõpuks otsuses kasutada. Mida pikemaks venib menetlus, seda rohkem peab advokaat iga uue toimingu tegemisel taas süvenema, tuletama meelde täpsed detailid ja asjaolud, millega kaasneb kliendile täiendav kulu.
Kohus hindab kulude vajalikkust aga tagantjärele, siis kui õiguslik lahendus on juba teada. Tihti hinnatakse kulusid ka üsna meelevaldselt, kõige halvemal juhul lähtudes dokumendi lehekülgede arvust, kuigi lühema, selgema ja paremini struktureeritud dokumendi koostamine võib nõuda oluliselt rohkem tööd ja läbimõtlemist kui p**k ja lohisev tekst. Seejuures eeldavad sageli ka kohtunikud ise, et dokumendid oleksid võimalikult lühikesed ja konkreetsed.
Samuti otsustatakse tagantjärele ja sageli arusaamatutel alustel, millise tunnihinnaga advokaat oleks kohtu hinnangul olnud sellise keerukusega vaidluses põhjendatud, vähendades lisaks töötundide arvule ka õigusabi tunnihinda. Ka advokaatide tunnihinda kujundab turg ning üldjuhul ei ole alust väita, et konkreetse vaidluse lahendamiseks kokku lepitud hind oli vale. Kliendil on õigus valida, millise advokaadi ja millise tunnihinnaga ta endale palkab.
Seetõttu võibki kohtu ja advokaadi arusaam vajalikust töömahust ja tunnihinnast erineda. See ei tähenda automaatselt, et kumbki pool tegutseb pahatahtlikult. Küll aga on probleem, kui menetlusosaline ei saa mõistlikult hinnata, milline osa tema tegelikest kuludest võib isegi võidu korral hüvitatavaks osutuda. Õiguskaitse kättesaadavuse seisukohalt on selline prognoositavus väga oluline.
Omaette küsimus on, kas kulusid peaks üldse vähendama ning kui detailselt peaks kohus kulude põhjendatust hindama ja kui palju ressurssi sellele kulutama. Kui näiteks mõlema poole kulud on enam-vähem samas suurusjärgus, siis kas on üldse põhjendatud hakata detailselt hindama üksnes võitnud poole kulusid, arvestades, et kohus ei anna kaotanud poole kuludele hinnangut. Võrdluseks - vahekohtumenetluses mõistetakse reeglina välja kõik kantud kulud.
Advokatuurini jõudnud näited näitavad eelkõige seda, et probleem puudutab keerukaid haldus-, järelevalve-, planeerimis-, maksu- ja majandusvaidlusi, kus professionaalne õigusabi on vältimatu, kuid kulude hüvitamise ulatus võib jääda väga piiratud. Advokatuur ei pea võimalikuks juhtumeid avalikult üksikasjalikult kirjeldada, kuid oleme märganud sarnast mustrit: isik võidab sisuliselt olulise vaidluse, ent tema tegelikud kulud jäävad hüvitamata.
Laiem järeldus on see, et menetluskulude väljamõistmise regulatsioon või vähemalt selle kohaldamise praktika vajab muutmist. Reegel peaks olema, et kaotaja hüvitab põhjendatud ja vajalikud menetluskulud. Kulude vähendamine peaks olema erand, mida tuleks rakendada üksnes juhul kui on selge põhjus, et kulud ei olnud vajalikud või põhjendatud.
Praegune kohtute praktika näib aga sageli lähtuvat eeldusest, et väljamõistetavaid menetluskulusid tuleb igal juhul mingis ulatuses vähendada, kuigi sellist automaatset vähendamise reeglit seadusest ei tulene. Selline praktika moonutab menetluskulude hüvitamise eesmärki ja vähendab tegelikku õiguskaitset. Veelgi enam, see võib luua pinnase põhjendamatute, survestavate või kuritarvituslike hagide ja nõuete esitamiseks, sest menetlusosalistel on põhjust arvestada, et ka kaotuse korral ei mõisteta nende vastu kulusid täies ulatuses välja. Nii võib kujuneda olukord, kus kohtud menetluskulude vähendamise praktikaga suurendavad kohtute koormust ja soodustavad täiendavaid vaidlusi, sealhulgas vaidlusi menetluskulude endi üle."
