14/03/2021
Perekonnaõigust on ootamas ees mitmed reformid - uudiseks ei ole, et muudatused on kavas miinimumelatisega seoses, ehk veidi vähem teatakse, et uuendusi planeeritakse ka lapse ja vanema suhtlemise regulatsioonis.
Hoian kõvasti pöialt, et uus suundumus, mille kohaselt on vanemad päriselt ka võrdsed ja täisväärtuslikud, haakuks ka kavandatavate muudatustega elatiseregulatsioonis. Kui öelda ühele vanemale, et tema peab oma panuse lapse ülalpidamisse täies ulatuses andma teise vanema arvele elatist makstes, võib see hävitada vanema võimekuse lapse elus päriselt osaleda, eriti kui lapsi on rohkem kui üks.
Mis puudutab vanema ja lapse suhtlemisega seonduvaid muudatusi, siis siin võib välja tuua kaks märksõna: lapse vahelduv elukoht ning suhtluse hooldaja.
Perekonnaseaduse (PKS) eelnõu kohaselt lisatakse seadusesse PKS § 143 1, mis kannab pealkirja "Lapse vahelduv elukoht" ning see sätestab järgmist:
(1) Kohus võib suhtluskorra kindlaks määrata selliselt, et laps elab vahelduvalt mõlema vanema juures.
(2) Kohus lähtub lapse vahelduva elukoha üle otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas järgmisi asjaolusid:
1) lapse vanus ja arvamus;
2) vanemate võime ja valmisolek last puudutavates küsimustes omavahel koostööd teha;
3) vanemate elukohtade vaheline kaugus, samuti kaugus kummagi vanema elukoha ja lapse lasteaia või kooli vahel.
Nii nagu siiani, jääb ka tõenäoliselt tulevikus lapse ja vanema vahelistes vaidlustes peamiseks murekohaks just vanemate võime ja valmisolek (õigemini nende puudumine) last puudutavates küsimustes omavahel koostööd teha. Siin on riigi ees väga raske ülesanne - tagada, et üheltki lapselt ei võeta ära tema vanemat olukorras, kus lapse heaolu ja turvatunnet ohustab tema üks või mõlemad vanemad. Sisuliselt on riigi kohus siin kaitsta last tema vanema või vanemate eest. Siiani ei ole see kahjuks kuigi hästi õnnestunud.
Eelnõus sisalduvaid lapse vahelduva elukoha kasuks otsustamise eeldusi lugedes jääb mulje, et kui üks vanem tõendab kohtule ära, et tal puudub võime ja valmisolek koostööks teise vanemaga, siis kohus vahelduva elukoha kasuks otsustada ei saagi.
Teisalt, kui lapse vahelduva elukoha kasuks otsustamise eelduseks on vanemate suurepärane koostöö, siis kohtud tõenäoliselt vahelduva elukoha kasuks üheski lahendis otsustama ei hakka - need vanemad, kellel on võime ja valmisolek koostööd teha, ei jõua lihtsalt kohtusse.
Kindlasti ei ole ma lapse vahelduva elukoha tulihingeline pooldaja, küll aga leian, et kui mõlemad vanemad teavad, et nad on seaduse silmis võrdsed - kummalgi ei ole õigusi ja kohustusi rohkem kui teisel ja neid mõlemaid koheldakse kõikides intstantsides võrdselt ja täisväärtuslikena, siis juba ainuüksi see teadmine võib pajudel juhtudel vanemate suhtumist teineteisesse muuta ning panna neid austama ka oma last, kellega manipuleerimine peaks olema äärmiselt taunitav ja võiks ka reaalselt lõppeda vanema jaoks hooldusõiguse kaotusega. Lisaks suurendaks selline käsitlus nende vanemate vastutustunnet, kes praegu kohtuvad lastega suhtluskorra alusel kaks korda kuus ning teevad kõik, et elatist mitte maksta. Mõelgem sellele, et need vaned olid enne lahkuminekut tihti p**ki aastaid igati tublid ja hoolitsevad elukaaslased, abikaasad või vanemad.
Täiesti uue institutsioonina toob PKS eelnõu § 143 2 sisse suhtluse hooldaja, sätestades järgmist:
PKS § 143 2 (1) Kohus võib määrata suhtluseks suhtluse hooldaja, kui vanem rikub kestvalt või korduvalt oluliselt lapsega suhtlemist korraldavat kohtumäärust või kokkulepet ning suhtluse hooldaja määramine on kooskõlas lapse huvidega.
(2) Suhtluse hooldajaks määrab kohus isiku, kellel on selleks piisav erialane ettevalmistus.
(3) Isik määratakse suhtluse hooldajaks tema nõusolekul.
(4) Suhtluse hooldajal on õigus nõuda laps välja suhtlemist takistavalt isikult ning määrata lapse asukoht suhtlemise ajaks.
(5) Suhtluse hooldaja määratakse tähtajaliselt.
(6) Kohus määrab suhtluse hooldajale tema ülesannete täitmise eest tasu suhtlemist korraldavat kohtumäärust või kokkulepet rikkuva vanema arvel. Suhtluse hooldajal on õigus oma ülesannete teostamisest talle tekkinud kulude hüvitamisele.“
Siin on tore säte, et suhtluse hooldaja saab oma töö eest tasu kohtumäärust või kokkulepet rikkuvalt vanemalt. Rikkuja tuvastamine võib mõningatel juhtudel küll praktikas päris keeruline olla. Lisaks tuleb suhtluse hooldajal töötada sageli nädalavahetustel ja riigipühadel, mil vanema ja lapse kohtumised tavapäraselt ka toimuvad.
Väikese huumoriga tekib mõte, et ehk peaks riik hakkama organiseerima ümberõpet näiteks turismisektoris tööta jäänud inimestele (sest neil on juba teatud kogemused klientide võimalikult meeldival ja mugaval liigutamisel ühest punktist teise), et nad võiksid hakata korraldama lastele võimalikult toredaid ja lõbusaid reise mitte väga heades suhetes olevate vanemate vahel.
Igal juhul ootan põnevusega, mida tulevik toob ja kuidas areneb muudatuste valguses kohtupraktika.
