10/05/2026
Kohtutäituri ülesande laiem mõte on tagada õigusrahu ehk et kohtulahendit või muud täitedokumenti reaalselt ka täidetaks ning see ei jääks pelgalt paberiks. Selleks kasutab kohtutäitur riigi poolt talle antud volitusi.
Tegelikkuses ilmestab mõningaid olukordi üsna tabavalt üks vana lugu, kus hunt kõnnib mööda metsa, paber ja pliiats käes. Kohtab hunt teel mäkra ning ütleb: „Nii, mäger, sina tuled minu juurde homme hommikul. Ma söön su ära.“ Mäger vastab: „Selge pilt, olen kohal.“ Hunt märgib mägra nime juurde rohelise tärni.
Nii juhtub veel rebase, kitse ja põdraga. Viimaks kohtab hunt teel jänest ja lausub: „Sina, jänes, oled minu juures ülehomme kl 10, ma söön su ära.“ Jänes ajab rinna kummi ja käratab: „Ei kavatsegi tulla!“ Selle peale pomiseb hunt: „No selge, ma tõmban siis sinu nime maha.“
Selle loo mõte ei ole muidugi see, et keegi peaks kuskile „kohale minema“, vaid pigem meelde tuletada, et vahel määrab tulemuse rohkem teadlikkus ja julgus küsida, kui pimesi nõustumine.
Praktikas tuleb ette olukordi, kus inimeste teadmatust kasutatakse ära ning nad satuvad olukorda, kus maksavad millegi eest, mida nad tegelikult ei peaks.
Toon ühe näite olukorrast, kus kohtutäiturid alustavad täitemenetlust ka olukordades, kus võlg puudub, küll aga on olemas täitedokument, mis on suunatud korduvate kohustuste täitmisele (näiteks elatis).
Lugu elust enesest: vanemad lepivad suhtluskorra vaidluse käigus kohtusaalis kokku, et laps elab küll peaaegu poole ajast kummagi vanemaga, aga isa on ikkagi nõus ema arvele lapsele elatist maksma. Rõhutan, et isa võttis elatise maksmise kohustuse endale vabatahtlikult, sest tema jaoks oli oluline, et ema ei takistaks isa ja lapse tihedat suhtlust üksnes soovist enda arvele elatise näol rohkem raha saada. Isa tasus esimese kuu elatise ema arvele juba kohtusaalis, enne kompromissi allkirjastamist.
Ema pahameel isa vastu aga ei leebunud ja ta esitas kohtutäiturile täitmisavalduse eesmärgiga alustada täitemenetlust tulevikus sissenõutavaks muutuva elatisenõude täitmiseks. Nõnda siis potsataski isa meilile peagi pärast istungit täitmisteade, kus oli muu hulgas märgitud: „Elatise võlg puudub ning võlgnikul tuleb tasuda koos esimese igakuise elatisega täitemenetluse alustamise tasu summas 435,00 eurot.“
Sellises olukorras tekib paratamatult küsimus: kas nii peabki olema?
Siinkohal on oluline meenutada, et Riigikohus on selles küsimuses juba seisukoha võtnud: „Kolleegium leiab, et elatise nõudes täitemenetluse alustamiseks sissenõudja avalduse alusel peab olema elatist maksma kohustavast täitedokumendist tulenev kohustus jäänud täitmata ehk peab olema tekkinud elatise võlgnevus.“
Kui esitasime kaebuse kohtutäituri tegevuse peale, siis kohtutäitur tühistas oma otsuse täitemenetluse alustamise kohta ning ka tasu määramise otsuse ja lõpetas menetluse.
Tulemus sai õiguslikult korrektne, kuid küsimus jääb - kas konkreetse täitemenetluse eesmärk oli tegelikult kooskõlas täitemenetluse mõttega.
Selle intsidendi osaliseks olnud kohtutäituri ja ka mitme teise täituri kodulehel lehvib siiani, ehk ligikaudu kaks aastat hiljem, rõõmus teade, et elatisenõude täitmiseks võib pöörduda kohtutäituri poole ka juhul, kui võlg puudub.
See on hea meeldetuletus, et alati tasub üle kontrollida, mida seadus tegelikult lubab ja mida mitte.
Kui oled sarnases olukorras, tasub enne maksmist nõue üle vaadata.
