Jurist Meelis Jürma

12/10/2022

12/10/2022

Võlgnike õiguste kaitse kampaania

Alates tänasest st 12.10.2022 kuni 12.04.2023 kestab büroos võlgnike õiguste sooduskampaania.

Kampaanias osalema kvalifitseeruvad järgmised isikud:

1. kelle kohta on võlausaldaja või inkassoettevõte esitanud kohtusse maksekäsu kiirmenetluse avalduse või hagi võlgnevuse sissenõudmiseks.

Nendel isikutel aitame hinnata nõude õigsust ja põhjendatust ning vajadusel aitame esitada vastuväite maksekäsu kiirmenetluses või esindame kohtus hagimenetluses koos kõigi vajalike dokumentide koostamise ja esitamisega. Samuti aitame saavutada mõistlikku kohtumäärusega kinnitatavat kompromissi.

Kui isik tellib edasise õigusabiteenuse meie ettevõttest, siis on esmane konsultatsioon tasuta.

Eesmärk on viia võlgniku jaoks võimalikult väiksemate kulutustega lõpule või oluliselt vähendada olukordi, kus kohtud maksekäsu kiirmenetluses mõistavad välja kõik, mida võlausaldaja küsib ja seda ka siis, kui see pole alati seaduslik ja põhjendatud ( see võib juhtuda, sest maksekäsu kiirmenetlus on nn mehhaniseeritud menetlus, kus kohus asja sisuliste asjaoludega ei tutvu vaid lahend tehakse põhimõttel "kui võlgnik ei esita vastuväiteid, siis järelikult on nõue õige ja kuulub rahuldamisele").

Samuti soovime minimeerida olukordi, kus kohus võiks teha tagaseljaotsuseid, sest võlgnik ei ole kohtule tähtaegselt vastanud või kohtuistungile ilmunud. Kohtule vastamine on oluline seetõttu, et kui on võimalusi vaielda summat väiksemaks või sõlmida mõistlik kompromiss, siis pole eriti tark sellest vabatahtlikult loobuda.

2. kellel on probleeme kohtutäituritega ( vajadus esitada kaebus kohtutäituri otsuse või tegevuse peale, vajadus esitada täitemenetlusest tulenev hagi (nt sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi vms), vajadus esitada täitemenetluse aegumise avaldus, vajadus suhelda kohtutäituriga võrdsetel alustel jne.

Juhul kui konsultatsioonile järgneb tellimus meie büroole, siis on esmane konsultatsioon tasuta.

Eesmärgiks on vähendada kohtutäiturite kohati ebaseaduslikku tegevust ning saavutada võlgnikule minimaalsete kulutustega positiivne tulemus täitemenetluse alastes vaidlustes ja suhtlemises, kui selleks on olemas eeldused.

3. isikud, kes soovivad esitada füüsilise isiku pankrotiavalduse või võlgade ümberkujundamise avalduse või soovivad infot või konsultatsiooni nimetatud valdkondades.

Kampaaniast saavad osa võtta ainult füüsilised isikud. Ettevõtete nõustamine ja esindamine eelpoolloetletud valdkondades toimub tavahinnakirja alusel, mis on leitav meie ettevõtte koduleheküljel www.jur.ee

Teenusel ühtset hinda ei ole. Teenuse saamiseks kirjutage meie e-posti aadressil [email protected] või helistage telefonil 56860535 tööpäeviti kl 9-18. Pärast Teilt saadud infoga tutvumist tehakse Teile konkreetne hinnapakkumine, mis on soodsam meie ettevõtte tavahinnakirjaga võrreldes ja arvestades õigusabiteenuse suhtelist kallidust ilmselt ka kohaliku turu üks soodsamaid.

PS tuletame meelde, et jätkuvalt esindame ka võlgnikke kohtueelses menetluses suhtlemisel võlausaldajate ja inkassoettevõtetega. Teenuse hind on hinnakirja kohaselt 35 eur ühe võlgnevusega tegelemise kohta ning hõlmab nõude nii matemaatilise, kui õigusliku õigsuse kontrolli, suhtlemist võlausaldaja või inkassoettevõttega saavutamaks võlgnikule võimalikult soodsamad maksetingimused.

15/07/2022

Veel täitemenetluste aegumisest

Olen varemalt kirjutanud pikemalt suurema osa tsiviilnõuete aegumisest täitemenetluses, kuid kohtutäiturite menetluses on ka muuliigilisi nõudeid, millel on tsiviilnõuetest erinev aegumistähtaeg ja ka aegumise kohaldamise reeglid. Nende hulka kuuluvad näiteks kriminaalmenetluses väljamõistetud kuriteoga tekitatud varalise kahju nõuded, trahvinõuded, kriminaalmenetluse kulude nõuded jne. Sellest kirjutan tänases artiklis.

1. Kahju õigusvastasest tekitamisest või tsiviilhagist kriminaalmenetluses tulenev nõue.

Eelmainitud nõue on erandlik seetõttu, et kui muudel juhtudel on aegumistähtajad lühemad, kui tsiviilnõuete puhul (10 aastat alates täitedokumendi esmakordsest täitmisele esitamisest)., siis antud juhul on aegumistähtaeg teatud juhtumitel pikem. TsÜS (tsiviilseadustiku üldosa seadus) § 157 lg 1.1 tuleneb, et kui näiteks kohtulahendiga on tunnustatud kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue või kriminaalmenetluse raames tsiviilhagiga esitatud nõue, siis on sellise nõude täitmise aegumistähtaeg 20 aastat täitedokumendi jõustumisest või väljastamisest.

Siinjuures on olulised veel kaks asjaolu:

Esmalt on oluline, et nagu ka muude tsiviilnõuete puhul, nii ka siin tuleb silmas pidada TsÜS § 159 lg 1 tulenevat, mille kohaselt jõustunud kohtulahendist või muust täitedokumendist tuleneva nõude aegumine katkeb ja algab uuesti täitedokumendi esimest korda täitmisele esitamisega.

Seoses sellega algab 20 aastase aegumistähtaja kulg sellest, kui võlausaldaja (isik kelle nõue on konkreetses sättes sätestatud sisuga ja täitedokumendiga tunnustatud) pöördub esmakordselt kohtutäituri poole nõude sissenõudmise eesmärgil ja mitte kohtulahendi jõustumisest või muu täitedokumendi väljastamisest.

Teiseks on oluline teada, et nimetatud 20 aastane aegumistähtaeg ei kehti mitte kõikide selliste nõuete suhtes. Nimelt sätestab VÕSRS (võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seadus) § 9 lg 5 et 20 aastast aegumistähtaega rakendatakse vaid juhul, kui kohtulahend või muu täitedokument on jõustunud või väljastatud alates 01.07.2019. See aga tähendab, et varasematele juhtumitele kohaldub TsÜS § 157 lg 1.1 varasem versioon koos 10 aastase aegumistähtajaga.

Menetlust ei saa lõpetada sellise nõude puhul kohtutäitur ise vaid tuleb jälgida tsiviilnõude täitmise aegumise reegleid, millest on juttu olnud ühes eelnevas artiklis ja mistõttu ma seda siin ei korda. Lühidalt siiski eeldab see võlgniku enda aktiivsust st aegumise tunnustamise avalduse esitamist võlgniku poolt kas kohtutäiturile või kohtule.

2. Väärteo eest karistusena kohaldatud rahatrahvi täitmise aegumine.

TMS (täitemenetluse seadustik) § 202 lg 1 tulenevalt Kohtutäitur lõpetab täitemenetluse väärteo asjas tehtud kohtuotsuse alusel või kohtuvälise menetleja otsuse alusel määratud rahatrahvi sissenõudes täitmise aegumise tõttu, kui rahatrahvi ei ole sisse nõutud karistusseadustiku §-s 82 sätestatud tähtaja jooksul.

KarS (karistusseadustik) § 82 lg 4 sätestab, et täitmisele pööratud rahatrahvi sissenõue aegub, kui rahatrahvi ei ole sisse nõutud nelja aasta jooksul väärteoasjas tehtud otsuse jõustumisest. Täitmise aegumine peatub võlgniku vangistuses viibimise või aresti kandmise ajaks.

Oluline on siinjuures lisada, et antud juhul ongi peatumise ainsaks aluseks ainult vangistuses või arestis viibimine. Seda on oluline märkida selleks, et mu praktikas on ette tulnud olukordi, kus kohtutäiturid on püüdnud põhjendada täitemenetluse jätkamist mõne KarS § 82 lg 2 tuleneva täitmise peatumise alusega, mis antud juhul ei ole asjakohased.

Nagu TMS § 202 lg 1 sisust tuleneb, siis sellistel juhtudel saab ja isegi peab aegumist kohaldama kohtutäitur ise. Kui aegumistähtaeg on möödunud, kuid täitemenetlust jätkatakse, siis on võlgnikul õigus vaidlustada kohtutäituri selline tegevus või lihtsalt juhtida avaldusega kohtutäituri tähelepanu nõude täitmise aegumisele. NB!!! Sellisel viisil aegub ainult trahvinõue ja mitte kohtutäituri tasu nõue.

Kuivõrd antud juhtumile ei laiene KTS (kohtutäituri seadus) § 41.2 tulenev tsiviilnõudeid puudutav kohtutäituri tasu määr täitemenetluse lõpetamise korral nõude täitmise aegumise tõttu (selle sätestab KTS § 41.3 mille kohaselt käesoleva seaduse §-de 41.1 ja 41.2 sätteid ei kohaldata täitemenetluse lõpetamisele täitemenetluse seadustiku §-de 202 ja 207 alusel), siis võib eeldada, et kohtutäitur on kohustatud lõpetama menetluse põhinõude osas, kuid tal jääb õigus sisse nõuda kohtutäituri tasu nõudelt täies mahus. Sellest tulenevalt lõpetatakse täitemenetlus lõplikult kui kohtutäituri tasu on kas täielikult tasutud või siis kohtutäituri tasu nõue on aegunud. Kohtutäituri tasu nõuet loetakse tsiviilnõudeks ning seega tuleks kohtutäituri tasu nõude aegunuks tunnistamiseks teha ka kõike seda, mis näeb seadus ette tsiviilnõude puhul.

Seega oluline on järgmine:

a) trahvinõude täitmine aegub 4 aasta möödumisel trahviotsuse jõustumisest, kui seda pole selleks ajaks täidetud või ei esine aegumist peatavat asjaolu;

b) ainus aegumist peatav asjaolu on võlgniku vangistuses või arestis viibimine ja aegumine peatub seal viibimise ajaks.;

c) pärast aegumistähtaja möödumist peab aegumist kohaldama kohtutäitur ise. Kui seda ei tehta, siis võib vaidlustada kohtutäituri tegevusetuse või juhtida kohtutäituri tähelepanu sellele, et nõude täitmise aegumistähtaeg on möödunud.

d) kohtutäitur lõpetab menetluse vaid trahvinõude osas, kuivõrd kohtutäituri tasu nõuet käsitletakse tsiviilnõudena ning seetõttu on neil kahel nõudel erinev aegumistähtaeg ja erinevad aegumise taotlemise kohaldamist taotlemise toimingud.

Samadel tähtaegadel ja tingimustel aeguvad ka näiteks väärteomenetluse kulud. TMS § 209 sätestab, et kohtuotsuse või -määrusega või kohtuvälise menetleja otsuse või määrusega kohaldatud väärteomenetluse kulude ja muude avalik-õiguslike rahaliste sissenõuete täitmisele kohaldatakse käesoleva seadustiku § 199 lõigetes 2–4, § 200 lõikes 1 ning §-des 202 ja 203 sätestatut. Nagu eelnevast mäletame, siis TMS § 202 sätestab kohtutäituri kohustuse lõpetada täitemenetluse rahatrahvi nõudes aegumise tõttu, kui on möödunud KarS § 82 sätestatud tähtaeg.

3. Täitemenetluse lõpetamine täitmise aegumise tõttu rahalise ja varalise karistuse sissenõudes kohtuotsuse aegumise tõttu aga samuti kriminaalmenetluse kulude ja muude avalik õiguslike rahaliste sissenõuete täitmise aegumine.

TMS § 207 tulenevalt kohtutäitur lõpetab täitemenetluse rahalise karistuse ja varalise karistuse sissenõudes täitmise aegumise tõttu, kui rahalist karistust või varalist karistust ei ole sisse nõutud karistusseadustiku §-s 82 sätestatud tähtaja jooksul.

KarS § 82 lg 5 tuleneb, et täitmisele pööratud rahalise karistuse ja varalise karistuse sissenõue aegub, kui rahalist karistust või varalist karistust ei ole sisse nõutud seitsme aasta jooksul kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Täitmise aegumine peatub võlgniku vangistuses viibimise ajaks.

TMS § 210 kohaselt kehtib sama ka kriminaalmenetluse kulude ja muude avalik- õiguslike rahaliste sissenõuete kohta.

Ka antud juhul lõpetab kohtutäitur täitemenetluse vaid põhinõude osas ja mitte kohtutäituri tasu nõude osas, sest tegu on eriliigiliste nõuetega, millel on erinevad aegumistähtajad ja erinevad tegevused aegumise kohaldamiseks.

Kui teil on ükskõik milliseid probleeme seoses täitemenetlusega, kohtutäiturite käitumisega vms, siis aitan teid meeleldi. Oman selles valdkonnas pikaajalist ja suurt töökogemust. Nõustan, koostan avaldusi, kaebusi, hagisid täitemenetluse asjades, esindan kliente suhtlemisel sissenõudja, kohtutäituri ja kohtuga. Abi vajadusel palun ühendust võtta e-posti teel aadressil [email protected] või telefoni teel numbril 56860535

Parimate soovidega

Teie nõustaja-esindaja täitemenetluse asjades

Meelis Jürma

01/02/2022

Tehnovõrkude ja- rajatiste talumiskohustusest.

Tänases artiklis tuleb juttu sellest, kas ja kuidas peavad kinnisasja omanikud taluma nende kinnisasja maapinnal, maapõues või õhuruumis paiknevaid või ehitatavaid tehnovõrke ja- rajatisi.

1. Kõigepealt on oluline teada, mida üldse tähendab tehnovõrk või rajatis muuhulgas ka avalikes huvides ehitatud või ehitatav tehnovõrk või rajatis.

Asjaõigusseaduse (AÕS) § 158 lg 1 kohaselt on tehnovõrkudeks või-rajatiseks kütte, veevarustus või kanalisatsioonitorustik, elektroonilise side või elektrivõrk, nõrkvooli, gaasikütte või elektripaigaldis või surveseadmestik ja nende teenindamiseks vajalikud ehitised.

Tehnovõrk või- rajatis on ehitatud avalikes huvides siis, kui selle kaudu osutatakse avalikku teenust ja see kuulub isikule, kellele laieneb elektrituruseaduse § 65 lg 1 sätestatud kohustus või kes on vee-ettevõtja ühisveevärgi ja- kanalisatsiooni seaduse tähenduses või võrguettevõtja kaugkütteseaduse või maagaasiseaduse tähenduses või vastavas piirkonnas tegutsev võrguettevõtja kaugkütteseaduse tähenduses. Tehnovõrk või- rajatis on ehitatud avalikes huvides ka siis, kui selle kaudu osutatakse üldkasutatavat elektroonilise side teenust elektroonilise side seaduse tähenduses. või kui tegu on riikliku või kohaliku omavalitsuse keskkonnaseire ja tänavavalgustuse ehitisega.

2. Seadusandlik baas.

Tehnovõrkude ja- rajatiste talumiskohustusega seonduvat reguleerivad AÕS § 158 ja § 158.1 ning asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 15.2

AÕS § 158 lg 1 tuleneb, et kinnisasja omanik on kohustatud taluma tema kinnisasjal maapinnal, maapõues ning õhuruumis ehitatavaid tehnovõrke ja -rajatisi, kui need on teiste kinnisasjade eesmärgipäraseks kasutamiseks või majandamiseks vajalikud, nende ehitamine ei ole kinnisasja kasutamata võimalik või nende ehitamine teises kohas põhjustab ülemääraseid kulutusi.

AÕS § 158.1 sätestab, et Kinnisasja omanik on kohustatud taluma oma kinnisasjal tehnovõrku või -rajatist ja lubama selle ehitamist kinnisasjale, kui tehnovõrk või -rajatis on vajalik avalikes huvides ja puudub muu tehniliselt ning majanduslikult otstarbekam võimalus tehnovõrguga või -rajatisega liituda sooviva isiku tarbimiskoha ühendamiseks tehnovõrguga või -rajatisega või tehnovõrgu või -rajatise arendamiseks. Kui universaalteenuse osutamise leping lõpeb, siis ei lõpe talumiskohustus juhul, kui vastava tehnorajatise kaudu kõikidele isikutele pakutavat teenust üldistel alustel edasi osutatakse. Käesolevas lõikes sätestatud talumiskohustus tekib kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduses sätestatud korras sundvalduse seadmisega.

AÕSRS § 15.2 lg 1 ja 2 tulenevalt kinnisasja omanik on kohustatud taluma olemasolevat tehnovõrku või -rajatist, mis on püstitatud enne maa esmakinnistamist.

Kinnisasja omanik on kohustatud taluma ka tehnovõrku või -rajatist, mille suhtes ei ole käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud talumiskohustust, kui see tehnovõrk või -rajatis kuulub asjaõigusseaduse §-s 158.1 nimetatud võrguettevõtjale ja on püstitatud omaniku nõusolekul enne 1999. aasta 1. aprilli ning seda tehnovõrku või -rajatist kasutatakse eesmärgipäraselt ja avalikes huvides.

3. Millises olukorras siis üks või teine säte kohaldub?

AÕS § 158 kehtib juhul, kui hakatakse ehitama tehnovõrku või- rajatist erahuvides.

AÕS § 158.1 kehtib olukorras, kus hakatakse ehitama tehnovõrku või- rajatist avalikes huvides (st AÕS § 158.1 lg 1.1 sätestatud avalike teenuste osutamiseks samas sättes loetletud ettevõtjate poolt).

AÕSRS § 15.2 kohaldub aga juba olemasolevatele st kunagi varem ehitatud tehnovõrkudele või- rajatistele,

4. Milliseid tehnovõrke ja- rajatisi on kinnitu omanik kohustatud taluma automaatselt (seaduse alusel) ja milliseid mitte?

Riigikohus on oma lahendis kohtuasjas nr 2-15-17137 leidnud, et kehtiv seadusandlus ei näe ette seadusest tulenevat talumiskohustust selliste tehnovõrkude ja- rajatiste suhtes, mis on ehitatud pärast 01.04.1999.

Seega siis kuni 01.04.1999 ehitatud tehnovõrkude ja- rajatiste puhul tuleneb talumiskohustus seadusest ja on seega üsnagi paratamatu.

Samas lahendis leidis Riigikohus, et AÕS §-dest 158 ja 158.1 ei tule iseenesest selle kinnisasja, kus tehnovõrk või- rajatis asub (või mida see läbib), omaniku kohustust seda tehnovõrku või rajatist taluda. Talumiskohustus tekib siis, kui selle kohta kantakse kinnistusraamatusse piiratud asjaõigus (servituut või isiklik kasutusõigus) või seatakse sundvaldus (viimane avalikes huvides rajatud tehnovõrgu või- rajatise puhul).

Piiratud asjaõigust saab seada kas kokkuleppel kinnisasja omanikuga, kus tehnovõrk või- rajatis asub või kuhu see kavatsetakse rajada või mida tehnovõrk või- rajatis läbib.

Piiratud asjaõiguse täpsem sisu, tehnovõrgu või -rajatise asukoht, tähtaeg ja tasu määratakse kokkuleppel. Kui kokkulepet ei saavutata, määrab piiratud asjaõiguse sisu, vajaduse korral tähtaja ja tasu suuruse kohus. Piiratud asjaõiguse seadmisel tuleb arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve.

Silmas tuleb pidada, et AÕS § 158.1 (avalikes huvides vajalik tehnovõrk või- rajatis) sellist nõuet ei sätesta. Nii tuleb avalikes huvides rajatavate tehnovõrkude või- rajatiste võimalik pöörduda kohaliku omavalitsuse poole ja nõuda sundvalduse seadmist.

5. Tehnovõrgu või- rajatise üleandmine.

Osundatud lahendis on Riigikohus selgitanud ka seda, et tehnorajatis ei ole iseseisev asi ja seda ei saa iseseisvalt müüa. Kui kinnistusraamatus puudub kanne piiratud asjaõiguse või sundvalduse kohta, siis on tehnorajatis oluline osa sellest maatükist, kus ta asub. ja tehnorajatist saab müüa vaid koos kinnistuga. Kui tehnorajatise suhtes on seatud piiratud asjaõigus, siis saab tehnorajatist üle anda vaid koos piiratud asjaõigusega.

Kui Teil on asjaõigust puudutavaid probleeme või küsimusi, siis aitan Teid meeleldi.

Abi saamiseks palun ühendust võtta järgmistel kontaktidel:

telefon: +372 56860535

e-post: [email protected]

või jätke teade

Meelis Jürma
jurist

27/01/2022

Maksegraafiku sõlmimine inkassoettevõtetega. Millised ohud sellega võivad kaasneda. II osa.

Käesolev artikkel on jätkujutuks eelmisele artiklile ja siin tuleb juttu sellest, et kuidas on võimalik, et maksegraafikut täidetakse, kuid võlg mitte ei vähene vaid suureneb ja sellest, kuidas ja mis tingimustel on võimalik kõrvalnõuetelt sh ka intressilt ja sissenõutavaks muutunud viivistelt intresse arvutada.

1. Kuidas on võimalik, et maksegraafikut täites võlg hoopis suureneb ja ei vähene ehk mis järjekorras võlgnetavaid kohustusi täidetakse.

Inkassoettevõtete kätte jõuavad nõuded üldjuhul siis, kui maksetähtaeg või lepingu tähtaeg on möödunud või kui leping on üles öeldud, mille tagajärjel kogu lepingust tulenev nõue on muutunud sissenõutavaks.

Seadus sätestab tehingust tulenevate kohustuste (põhinõue ja kõrvalnõuded) täitmise järjekorra. Üldjuhul kehtib võlaõigusseaduse (VÕS) § 88 lg 8 ja selle kohaselt kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi (sh ka viivist ehk viivitusintressi), loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks.

Erandi sellest tarbijakrediidi lepingu kohta sätestab VÕS § 415 lg 2 millest tuleneb, et kui tarbija on teinud tarbijakrediidilepingu alusel makse, millest ei piisa kõigi sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmiseks, arvestatakse makse:

1) esimeses järjekorras võla sissenõudmiseks tehtud kulude katteks;

2) teises järjekorras võlgnetava põhisumma katteks;

3) kolmandas järjekorras intressi katteks;

4) neljandas järjekorras muude kohustuste katteks

Tegelikult on maksegraafiku juures kõige olulisem küsimus just see, millal ehk mitmendas järjekorras jõutakse põhivõla tasumiseni, sest just põhivõlg on see komponent koguvõlgnevuselt, mis toodab viivist. Seega võib öelda, et tarbijakrediidi regulatsioonid panevad laenu võtja paremasse olukorda, kui näiteks mõne teise lepingu (nt üürilepingu) sõlminud üürniku. Erinevalt VÕS § 415 lg 2, mis on olemasoleval kujul kohustuslik võib muidugi ka muudesse lepingutesse sisse teistsuguse kohustuste rahuldamise järjekorra, kuid see eeldab poolte kokkulepet, mida ei pruugita saavutada.

Nüüd konkreetne näide selle kohta, mis võib juhtuda, kui rakendada VÕS § 88 lg 8 toodud järjekorda. Isik sõlmis maksegraafiku ca 1000 eur võla peale üheks aastaks osamakse suurusega 10 eur kuus. Edasi pidid pooled graafikut pikendama eeldusel, et võlgnik on seda kohaselt täitnud. Suur oli võlgniku imestus, kui järgmine maksegraafik tuli mitte väiksema vaid hoopis 30 eur suurema summa peale, kui esimene. Asi iseenesest on lihtne. Kuna kohaldati VÕS § 88 lg 8 siis võis võlausaldaja maksetest enne põhivõla juurde jõudmist kustutada intressid (sh ka viivised ehk viivitusintressid). Nii see summa kõik st 120 eur vanade viiviste katteks läks ja samal ajal tootis põhivõlg selle aasta jooksul 150 eur uusi viiviseid juurde.

Samas kui nõutakse sisse tarbijakrediidilepingust tulenevaid nõudeid, siis kohe pärast sissenõudmiskulude hüvitamist hakatakse tasuma põhivõlga, millega väheneb ka see summa, millelt viiviseid arvestatakse.

Kui tarbijakrediidist tulenevate kohustuste sissenõudmisega tegeleb inkassoettevõte, siis tuleb vaatamata sellele kohustuste täitmise järjekorra osas lähtuda VÕS § 415 lg 2.

Siin on klientidele ikkagi üks tähelepanu vajav koht, sest inkassoettevõtted kipuvad vahel ikka maksegraafikutes soovima üle minna VÕS § 88 lg 8 sätestatud nõuete järjekorrale.

Samuti on siin ka üheks ohukohaks konstitutiivse võlatunnistuse andmine, mis loob uue senisest kohustusest sõltumatu kohustuse. Seega puudub ka pärast sellise võlatunnistuse sõlmimist alus edaspidi viidata tarbijakrediidi lepingule ja sellest tulenevale teistsugusele nõuete rahuldamise järjekorrale.

Ja muidugi tuleb igasuguse maksegraafiku sõlmimisel silmas pidada ka kohtupraktikast tulenevaid piiranguid viivistele, mis on lühidalt järgmised:

a) üldjuhul ei tohiks viiviste kogusumma ületada põhivõla summat;

b) tarbijale ei tohiks viivise määr olla kõrgem, kui 24 % aastas (ligi 0,066 % päevas) põhivõlast arvestatuna.

Seega eriti juhtudel, kui maksegraafikuid soovitakse sõlmida väikeste kuumaksete peale, siis võib see tulla võlgnikule ka ebasoodne. Mõnevõrra paremas seisus on üldjuhul tarbijakrediidi lepingu alusel võlgu olijad, kuna seal kehtib kohustuslik võlgnikule soodsam regulatsioon.

2. Mis tingimustel on võimalik arvutada viivistelt ja intressidelt intresse (viiviseid).

Riigikohus on lahendi 3-2-1-175-14 p 16 leidnud, et vaatamata sellele, et VÕS § 113 lg 6 keelab intressidelt viivise arvutamise ning sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine ei välista see poolte kokkuleppel kogu seniselt võlgnevuselt sh ka sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt intressi nõudmist. Kui võlgnik sellise kohustuse täitmisega uuesti viivitusse satub, siis keelab VÕS § 113 lg 6 sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt viivise arvutamise.

Sama lahendi p 17 on Riigikohus leidnud Järgmist:

Kolleegiumi hinnangul võib VÕS § 113 lg 6 kohaldamine olla välistatud, kui poolte uus kokkulepe võlasuhte muutmiseks, mille tulemusena muu hulgas lepitakse kokku viivise arvestamises sissenõutavaks muutunud võlgnevuselt, on sisuliselt käsitletav VÕS § 578 lg 1 nõuetele vastava kompromissilepinguna. Kuna VÕS § 113 lg 6 on imperatiivne säte võlgniku kaitseks, siis tuleb vastavaid asjaolusid tõendada võlausaldajal.

VÕS § 578 lg 1 kohaselt on kompromissileping leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Ebaselguseks loetakse muu hulgas ka ebakindlust nõude sissenõutavuse suhtes. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused.

Kompromissi oluliseks tunnuseks on VÕS § 578 lg 1 esimese lause järgi õiguslik vaieldavus või ebaselgus õigussuhte kohta ja selle muutmine vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Samuti on selle oluliseks tunnuseks poolte vastastikused järeleandmised (Riigikohtu 5. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-12, p 18). Kompromissilepingu sõlmimisel võidakse teha vastastikuseid järeleandmisi ka mittevaieldavates, kuid kompromissilepinguga hõlmatud õigussuhetes, saavutamaks selgus (kokkulepe) vaieldavas õigussuhtes (vt nt Riigikohtu 11. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-08, p 16). Ebaselgus võib puudutada muu hulgas sissenõutavusega seotud asjaolusid, näiteks ebakindlust selles, kas võlgnik suudab võetud kohustusi täita. Seega on võlausaldajal (laenuandjal) võimalik tõendada, et pooled on sõlminud just kompromissilepingu, st pidanud läbirääkimisi, mille tulemusel pooled lõpetasid varasemad võlasuhted, on teinud vastastikuseid järeleandmisi või muutnud ebaselge võlasuhte vaieldamatuks (nt olukorras, kus kasvava võlakoormuse või mitmete võlasuhete tingimustes ei ole enam kummalgi poolel võlgnevuse koosseisust täpset ülevaadet).

Kolleegium rõhutab, et kompromissilepingu sõlmimise eelduste täidetust peab tõendama pool, kes tugineb kompromissilepingule ja seega väitele, et VÕS § 113 lg 6 ei kohaldu. Tehingut tuleb analüüsida selle tegelikust (majanduslikust) sisust lähtudes. Kui poolte kokkuleppe ainsaks eesmärgiks on tähtaja pikendamine, siis võib eeldada, et tegemist on laenulepingu muutmisega (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 17), mitte kompromissilepinguga. Sellisel juhul kohaldub VÕS § 113 lg 6, mis keelab nõuda viivist sissenõutavaks muutunud intressi- ja viivisevõlalt.

Kohus peab poolte esiletoodud asjaolusid ja tõendeid iga kord hinnates otsustama, kas pooled on sõlminud uue, kompromissina käsitletava kokkuleppe või pelgalt lepingu tähtaega pikendanud.

Seega on põhimõtteliselt võimalik ja ka lubatav olukord, kus võlga sissenõudev inkassoettevõte moodustab senisest põhinõudest ja sellele lisanduvatest kõrvalnõuetest uue võlasumma ja tal on õigus kogu sellelt võlasummalt arvutada ka intressi (sh ka viivist ehk viivitusintressi). Sellisel juhul peab inkassoettevõte küll suutma kohtule vajadusel ära tõendada, et poolte eesmärk oli sõlmida kompromissleping ja tegu ei ole pelgalt maksetähtaja pikendamisega. Oluline on teada, et kompromissleping ei pruugi olla kompromissleping pelgalt selle pärast, et tal on selline nimi vaid ka lepingu sisu peab vastama kompromisslepingu tunnustele.

Sellise inkassoettevõtte pakkumise puhul tasub jällegi olla ettevaatlik, kuivõrd see võib oluliselt suurendada seda baassummat, millelt edaspidi hakatakse intresse (viivitusintresse) arvutama. Kui üldjuhul arvutatakse viiviseid vaid põhivõlalt, siis siin täiendab baassummat, millelt seda edaspidi arvutama hakatakse, veel ka sissenõutavaks muutunud intresside ja viiviste võrra.

Seega on inkassoettevõttega maksegraafiku sõlmimisel nii mõnedki ohtlikud või kahjulikud karid, mille otsa võidakse sattuda, kui ei olda piisavalt tähelepanelikud.

Aitan kliente suhtlemisel inkassoettevõtete ja kohtutäituritega ning nendest tulenevate probleemide lahendamisel. Aitan võlgnikel tasuda võlgu mitte võlausaldajate suvast vaid seadusest, lepingust ja kohtupraktikast lähtuvalt. Aitan ka võlgade sissenõudmisel.

Abi saamiseks palun pöörduda alljärgnevatel kontaktidel:

telefon: +372 56860535

e-post: [email protected]

Meelis Jürma
jurist

27/01/2022

Maksegraafiku sõlmimine inkassoettevõtetega. Millised ohud sellega võivad kaasneda. I osa.

Minu poole on aastate jooksul pöördunud mitmed kliendid, kes on sõlminud inkassoettevõtetega maksegraafikuid aegunud nõuete kohta, Teatud olukordades saab juba aegunud nõude kohta võlatunnistuse andmist ja maksegraafiku sõlmimist käsitleda loobumisena aegumise vastuväitest.

Samuti on oluline, kas sõlmitud on deklaratiivne või konstitutiivne võlatunnistus,.

Sellest kõigest käesolevas artiklis.

1. Aegumise katkemisest ja aegumise vastuväitest loobumisest.

Juhul kui nõue on inkassoettevõtte menetluses ja selle kohta ei ole tehtud jõustunud kohtulahendit (nn kohtuväline menetlus), siis tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 158 lg 1 ja 2 kohaselt katkeb aegumine ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Tunnustamine võib seisneda kas võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos, millega võlgnik kohustust tunnustab (nt võlatunnistuse andmine, maksegraafiku sõlmimine, kirjavahetus võlausaldaja või inkassoettevõttega).

Oluline on teada, et katkeda (ja seetõttu algusest uuesti kulgema hakata) saab aegumistähtaeg mis ei olnud võla tunnustamise ajaks möödunud. Võla tunnustamise ajaks juba aegunud kohustuse puhul ei kõrvalda kohustuse tunnustamine toimunud aegumist. Seega ei saa pärast aegumistähtaja möödumist võla tunnustamine nt võlatunnistuse andmisega katkestada juba möödunud aegumistähtaega TsÜS § 158 lg 1 tähenduses (Riigikohtu lahendid 3-2-1-122-02 p 11 ja 3-2-1-146-13 p 24).

Juba möödunud aegumistähtaeg ei saa küll enam katkeda, kuid Riigikohus on lahendi 3-2-1-146-13 p 24 leidnud, et teatavatel tingimustel on võimalik võlgniku poolset sellise kohustuse tunnustamist näiteks võlakirja andmisega käsitleda aegumise vastuväitest loobumisena või kokkuleppena aegumistähtaja pikendamise kohta (kuni 10 aastani TsÜS § 145 lg 2).

Osundatud lahendis leidis Riigikohus, et juba aegunud nõude tunnustamist saab aegumise vastuväitele tuginemisest loobumisena käsitleda juhul, kui võlatunnistus on tehinguna kehtivalt tehtud ning võlgnik on loobutavast vastuväitest teadlik või pidi sellest teadma ja sai loobumise tagajärjest aru.

Riigikohus on oma lahendi 3-2-1-103-16 p 24 leidnud ka, et selleks, et saaks eeldada loobumist vastuväidetest, mida võlgnik teadis või pidi teadma, peab hageja tõendama, et kostja võlatunnistuse andmise ajal vastuväitest teadis või pidi teadma (vt VÕS § 15 lg 4). Kui hageja ei tõenda võlgniku vastuväitest teadmist või teadma pidamist, siis ei saa vastuväitest loobumist ka eeldada. Kui hageja on oma tõendamiskoormise täitnud, siis on kostjal kohustus tõendada poolte kokkulepe, et kostja ei loobunud vaidlusalusest vastuväitest.

Selle punkti kokkuvõtteks võib seega öelda, et enne ükskõik millise võlatunnistuse andmist (tihtipeale on kas deklaratiivne või konstitutiivne võlatunnistus koos maksegraafikuga ühes dokumendis) ja maksegraafiku sõlmimist tuleb eelnevalt hoolikalt kontrollida, kas nõude aegumistähtaeg on juba möödunud või mitte. Vastupidiselt käitudes on oht, et võlgnik paneb ennast vähemalt ebamõistlikult keerukasse olukorda. Võimatu aga ei ole ka olukord, kus võlgnik on sunnitud oma rumaluse tõttu aegunud võla tasuma.

2. Võlatunnistus kui maksekokkuleppe osa.

Kui nõue, mille kohta soovitakse sõlmida maksekokkulepe ei ole aegunud, siis tuleb meeles pidada, et maksekokkulepe sisaldab üldjuhul ka võlatunnistust. Võlatunnistusi on kahte liiki.

a) deklaratiivne võlatunnistus

Deklaratiivse võlatunnistusega ei looda uut iseseisvat kohustust vaid kinnitatakse olemasolevat kohustust eesmärgiga lihtsustada selle maksmapandavust ja välistada võlgniku vastuväiteid. Deklaratiivne võlatunnistus on sõltuvuses selle aluseks oleva tehingu ja selle kehtivusega.

b) konstitutiivne võlatunnistus

Konstitutiivne võlatunnistus on iseseisev abstraktne kohustus, mille kehtivus ei sõltu nn alustehingu kehtetusest.

Sellega luuakse kõrvuti tunnustatud kohustusega iseseisev kohustus

Poolte tahe on luua uus iseseisev kohustus ja see peab võlatunnistusest selgelt nähtuma

Konstitutiivse võlatunnistuse puhul ei saa selle suhtes esitada vastuväiteid, mis tulenevad alustehingust. Muuhulgas ei saa tugineda ka alustehingu tühisusele.

Seega kui on kehtivalt sõlmitud konstitutiivne võlatunnistus, siis ei huvita hiljem enam eriti kedagi näiteks see, mis oli kirjas algses lepingus ja et see leping võib olla tühine. Konstitutiivset võlatunnistust saab üldjuhul vaidlustada ainult sellest võlatunnistusest endast tulenevate vastuväidetega.

Seega tuleks just konstitutiivsete võlatunnistuste sõlmimist võimalusel vältida.

Kui Teil on probleeme inkassoettevõtetega, kohtutäituritega, võlausaldajatega või võlgnikega, siis aitan Teid meeleldi.

Abi saamiseks palun võtta ühendust alljärgnevatel kontaktidel:

telefon: +372 56860535

e-post: [email protected]

Meelis Jürma
jurist